Kui meie omale koera võtsime siis polnud mul koerte näitustest mitte mingit aimu. Teadsin et sellised asjad on olemas ja sellega mu teadmised ka piirdusid.
Esimene kokkupuude näitustega oli teooria osa läbilugemine. Ja seda kohe mitu korda, sest esimesel korral tundus küll, et mai gaad, kuidas selles virr-varris orienteeruda.
Meie esimene näitus oli täpselt nii nagu kutsikatele soovitatakse – algul väikesed näitused ja siis järk-järgult suuremad, et koera mitte ära hirmutada - kuldsete suvelaagris 2000 aasta juulis. Leedi oli siis neljakuune ja suurt trenni temaga tehtud polnud.
Esimene oli see näitus nii talle kui mulle. Õnneks oli tegemist rahuliku õhkkonna ja mitteametliku näitusega. Ringis joostes silkas Leedi isegi minuga kaasa selle asemel et teiste koerte poole trügida. Sellist koostööd polnud ma temalt küll oodanud. Samuti oli üllatuseks see, et ta suutis hindamise ajal paigal püsida. Uskumatu millisks eneseületuseks need koerad võimelised on kui vaid tahavad.
Ka meie konkurent Ally oli esimest korda näituseringis, mis ei takistanud teda saamast näituse parimaks emaseks koeraks. Leedi sai oma esimese kirjelduse, teise koha ja pakikese koertekrõpse mida ta vääriliselt hinnata mõisitisJ Mina sain positiivse näitusekogemuse ja mõtted, et võibolla polegi need näitamised nii kohutavad kui alguses paistavad.
Teine näitusekogemus oli meil Briti karjakoerte ühingu korraldatud match show sügisel Tähe pargis. See oli samuti mõnus üritus, mändide all ja ilm oli ka väga ilus. Kohal oli peenema sugupuuga koeri ja ka neid, kelle sugupuus võis leida ümbruskuonna kangemaid krantse. Tegemist oli showga nii tõuga kui tõuta koertele. Leedi pidas ennast väga ebadaamilikult üleval, üritas mürada iga koeraga kes tema käpaulatusse sattus, aeles männimetsa okasvaibal ja mullas. Olin teist hommikul hoole ja armastusega pesnud ja kuivatanud, nüüd sain ainult oiates ikka ja jälle tema uhkest kasukast okkaid ja mullatolmu maha soputada. Mõnus oli seal olla ja teisi koeri vaadata. Näituse alustuseks tutvustas ühing Briti karjakoeri.
Lõpuks läksid kutsikad ringi. Kutsikatena osalesid kõik koerad kel vanust kuni aasta. Saime jälle kogemuse võrra rikkamaks, kohtunik aitas Leedil õigesse poosi panna, sest ei osanud mina teda veel korralikult sättida. Tulemuseks saime teise koha!!! See oli alles saavutus. Saime roseti ka, mis oli eriti vahva meiesugustele algajatele. Esikoha sai meie arust hästi ilus dogiKUTSIKAS, kes küll rohkem noore hobuse mõõtu oli.
Kolmas näitus oli meil detsembris kutsikate ja veteranide show. See oli meie esimene suur näitus. Leedi oli omadega rahul, aga perenaisel käed värisesid nagu eksamil. Läksime varakult kohale ja leidsime omale kohad ühe kuldse poisi kõrval, kellega Leedi mõnusalt aega veetis. Kõrvad said nad üksteisel kenasti ära ilastatud ja ei tahtnud kumbki sellest midagi kuulda, et neid ei toodud sinna mitte selleks et nad teinetesiega mürada saaksid. Lõpuks jõudis ka selles näitusel meie ringimineku aeg kätte. Sättisin oma koerakese otse kohtuniku laua ette seisma, vaata et küljega vastu lauda. Hiljem sain väärt nõu kuulda, et kohtunikul on koera siiski parem hinnata, kui ta teda ka täies suuruses näeb, mitte ei pea üle laua kõõritama. Saime punase lindi ja teadmise et Leedi on ülekaaluline.
Jaanuaris oli kuldsete esimene erinäitus ja ühtlasi meie jaoks esimene ametlik näitus. Veel oli see näitus esimene selle poolest, et mul käed ei värisenudki enam. Põhjus arvata selles, et meid oli ringis neli ja oma järge oodates jõudsin maha rahuneda. Seal esinesime “suurepärase” jookusammuga. Nimelt kui kõik neli junior daami uhkelt ringis jooksid, siis hakkas Leedi järsku imesamme astuma ja kaela kõverasse ajama. Lõpuks vajutas ta oma tagumiku maha ja võttis ette põhjaliku kõrvasügamisprotseduuri, ajades sellega meie taga jooknud daamil sammu sassi ja jäädes talle igati risti jalgu. Kui see nüüd konkurendi kõrvaldamise taktika oli, siis eriti hästi see tal välja ei kukkunud, sest ise oli ta eriti totra näoga kui kõrva kallal krõhvitses.
Hindamine ise oli eriti huvitav, sest kohtunikul oli stazöör kaasas ja sain kõrv kikkis kuulata, mis kohtunikule mu koera juures meeldib mis mitte ja mis ta stazööri küsimustele vastab. Lõpptulemusena saime sinise lindi ja teadmise, et Leedi on jätkuvalt ülekaaluline.
Sealt järgnes kraadi võrra karmim dieet kui enne ja kaks nädalat hiljem oli meil VKKK näitus. Olime igati uhkelt ette valmistanud, just enne näitust oli rootsi koolitaja Gerard O’Shea koolitus kuidas näidata koera näitusel, olime seal neli õhtut jutti drilli saanud. Ja uskuge mind, sellest oli abi. Just mulle endale, sain juurde esinemiskindlust. Tundsin ennast ometi ringi minnes kindlana ja mõnusalt. Loomulikult ei kestnud see tunne kaua. Olime oma ringis Danaga kahekesi ja joostes tundsin äkki, kuidas katkise voordiga teksataskust nätsupakk raudse järjekindlusega mööda jalga allapoole vajub. Kujutasin ette kuidas ta mingil hetkel uhkelt mu püksisäärest maha potsatab ja kuidas koerad kindasti seda nuuskida tahavad. Õnneks mind säästeti ja kui Danat hinnati, siis kulutasin ma selle aja koera kaitsva külje varjus nätsupaki väljaõngitsemise ja turvaliselt tervesse taskusse transportimisele. Jäime uhkelt teisele kohale ja saime oma esimese ametliku punase lindi. Ja kirjelduse, mille käekirjast pole ma siiani täielikult aru saanud.
Lõetuseks võin täie kindlusega väita, et isegi kui te olete näituseasjanduses täielik võhik, ei taba teid ringis välk. Ja hirm, kätevärin, nõrkus ja muud “kroonilised” vead kaovad ära kiiremini kui karta oskate. Ja kui olete koeraga mõlemad algajad näitajad ja kipute ise pabistama siis tasub mööda kõikvaõmalikke näitusi nühkida, vähemalt minu puhul see aitas J Iga apsuga mis näitusel juhtub õpite midagi juurde. Kuskil näitusel hindab kindlasti ka selline kohtunik, kes teie lemmikut vääriliselt hinnata mõistab. Sellist kohtunikku tasub ju otsida.
Kui te ka ei kavatse teha oma koerast näitustelooma, siis minu arust tasub ikka aegajalt näituseid külastada. Kasvõi selleks et näha milliseid koeri peale teie lemmiku veel olemas on ja võrrelda enda koera teistega. Samuti saate kirjelduslehe, millelt saab lugeda oma koera tugevaid ja nõrku külgi. Igal juhul tasub oma koerast rohkem teada siis, kui kavatsete teda kunagi paaritada.
Krista Tooming, kennel Rogerwiek