Kas sulle sobib retriiver?
Kõik retriiveritõud on aretatud jahikoerteks.
Jahikoerad peavad olema isemoomult aktiivsed, et neis oleks piisvalt
innukust töötamaks tihti rasktetes tingimustes metsas ja võsastikus.
Retriiveril peab olema kindel haare, et ta suudaks ka rabeleva
liinu/väikelooma peremehele kätte tuua. Ta on, nagu nimigi ütleb,
retriiver (tooja) ja kannab meeleldi
suus erinevaid esemeid. Armastus vees töötamise vastu teeb
retriiverist ületamatu abilise veelinnu jahil, sest ta säilitab
tööomadused ja -tahte ka külmas vees. Need omadused teevad retriiverist
just retriiveri, aga kas need omadused ka sulle sobivad?
Kas oled ise aktiivne?
Kuigi retriiverid on aretatud jahikoerteks, võivad nad
elada õnnelikena ka ilma jahti pidamata. Siiski ei sobi retriiver lihtsalt
diivanikoerakeseks. Täiskasvanud retriiveri liikumisvajadust ei kata
mõnetunnine olesklemine hoovis, küll aga katab selle paaritunnine jalutuskäik.
Piisavale liikumisele lisaks vajab retriiver ka ajutegevust -
tülpimusest otsib noor retriiver ise endale tegevust. Ta kasutab sageli
oma energiat patutempudeks. Päeval üksi olles suudab retriiver korraldada
kodus korraliku katastroofi. Lisaks võib väheaktiivse koera juures
ilmneda ka muid käitumishäireid - näiteks asotsiaalsust teiste koerte
suhtes.
Suudad koolitada?
Juba oma kasvu tõttu vajab retriiver korralikku algkoolitust.
Koolitamata koeraga on raske liikuda ja tihti juhtub nii, et selline koer
peab suurema osa oma elust veetma ainult oma õuel. Kuigi retriiver sobib
lastega peresse, ei sobi ta lapse koeraks. Täiskasvanud pereliige peab
koera korralikult koolitama ja õpetama, siis saab laps temaga hästi
hakkama.
Koolitamata retriiveriga on raske hakkama saada. Retriiveritel on
hea haistmismeel ja kui ta võtab näiteks jänese jälje üles, siis
vaevalt ta peatub, kui pole õppinud omanikule kuuletuma: "tropid kõrvas"
ja muud maailma unustades silkab selline koer jälge mööda kodust
kaugele; isased koerad järgnevad kergesti indlevale emasele. Samuti võib
probleeme tekitada retriiverile omane asjade kandmine, kõik asjad kodus
"lahkuvad omalt kohalt" ja neid on raske koeralt kätte
saada. Koolitamata retriiverist pole asja ka metsas. Kui ta ka leiab
otsitava eseme, on eseme peremehele toomine väheusutav.
Aga hoidmine ?
Koer on loodetavasti investeering kümneks või enamaks aastaks.
Kogu selle aja jooksul peab ta saama hoolt ja
armastust: pääsema välja jalutama, suhtlema perega ja saama
kvaliteetset toitu. Mõnikord koer haigestub ja
see võib minna nii ajaliselt kui majanduslikult tunduvalt rohkem
maksma kui arvestada oskad. Suveajal on oht, et retriiver on suure osa
ajast mudane - nad leiavad alati lombi, kus ennast jahutada.
Retriiverid armastavad vett: järvevett, saviauguvett, soomülkavett,
mudakraavivett. Käppadega kantakse sisse uskumatult palju sodi. Paar korda
aastas
karvavahetuse ajal- tuleb kodu korra päevas tolmuimejaga üle käia
või leppida elamisega pehmes karvapilves.
Kasvataja valimine
Kui oled põhjaliku mõtlemise tulemusena otsustanud retriiveri
kasuks, võta ühendust valitud tõu tõuühinguga. Hea kasvataja püüab oma
töös selle poole, et kutsikatest kasvaksid terved ja tõustandardile
võimalikult lähedased koerad. Oluline on ka retriiverite iseloom ja
kasutusomadused. Omadused, mis teevad retriiverist hea jahikoera, teevad
temast ka sobiva looma nii mõnekski muuks otstarbeks. Retriiverite
välimikku hinnatakse näitustel ja kasutusomadusi testitakse tõukatsetel.
Võta kutsikas kasvatajalt, kes pöörab tähelepanu nii koera välimikule
kui ka iseloomule. Veendu ka, et kutsika vanematel ei oleks
pärilikke haiguseid (küsi kasvatajalt näha vanemate düsplaasia- ja
silmauuringute tulemusi) Ära osta tõutunnistuseta kutsikat, vaevalt, et
selline vastab sinu ootustele retriiveri kohta.
Koostanud Mairi Siimon, kennel Terra Antyda ja Krista Tooming,
kennel Rogerwiek