Rogerwiek Blossom Of Fern tähendab tõlkes Sõnajalaõit. Sophie sai sellise nime tänu oma sünnikuupäevale - jaaniöö.

Sophie - muuvistaar, ehk lugu sellest, kuidas Sophiest sai saatesarja "Sõber Koer" tegelane

Juhtus sel suvel nii, et helistas Aivo Oblikas Annikale ja kaebas, et nemad soovivad filmida retriiveri pesakonnast ühe kutsika sirgumise lugu, aga  ühtki labradori pesakonda pole parasjagu saada, kas kuldsetel on. Meie kennelis oli just jaaniööl rõõmu ja murega pooleks sündinud 5 kutsikat, kes olid varsti loovutusse minemas. Filmimine pidi algama loovutusest ja teha sooviti 4-5 saadet. Minu, kui kasvataja õlule jäi valida välja perekond, kes oleks nõus oma uue neljajalgsega telekaamerate ees oma kasvamist näitama ja kes elaks Tallinnas või selle ümbruses. Viiest kutsikast Tallinnasse ja selle lähistele läks neli. Võttis päevi kauplemist ja seletamist kuni lõpuks viimane perekond, kelle poole pöördusin, kohe nõus oli. Tänud teile veelkord selle eest! Leppisime kokku loovutuse filmimise aja ja koha. Ilusama tausta ja ruumi huvides otsustasime filmida loovutust väljas, kutsika isa koduõuel. Parasjagu oli meil külas ka Seti, tütar Leedi esimesest pesakonnast, ehk “tütar eelmisest abielust” nagu meie ta ristisime.

Asja tegi keerulisemaks see, et tegelikult läks Rogerwiek Blossom Of Fern, ehk maakeeli Sõnajalaõis ehk hüüdnimega Sophie oma uue pere juurde juba neljapäeval. Filmigrupil polnud tol nädalal võimalik filmida. Esmaspäeval filmiti kõigepealt Sophie kodus seda, kuidas ta uues kodus kohanenud oli ja siis tuldi Laulasmaale loovutust filmima :o) Peale väikest ekslemist sõitis Sophie koos pere ja filmigrupiga väravasse. Sophie anti meile koos kaasavaraga, mis loovutuse juurde kuulus, üle ja pere sõitis uuesti kurvi taha. Komandeerisime Sophie tuppa ja läkski filmimiseks. Auto sõitis tasakesi värava juurde, uus tervitamine (appi kui kole kõike uuesti ja kaamera ees läbi teha) ja “delegatsioon” marssis aeda. Väike vestlus perega ja siis võis päevakangelase välja tuua. Ema Leedi oli muidugi pöördes, kargles jalus, “andke ma nuusutan ja kasin seda imelooma seal süles”. Sophie ise oli esialgu suht kohkunud kui emme, issi ja poolõde teda karjas korraga tervitama tromasid – neid oli nii palju ja nad olid nii suured ja tulid sellise hooga. Lõpuks leidis Sophie oma peitupugenud vapruse üles ja näitas ennast heast küljest. Leedi ja Seti andsid kena etenduse teemal: “Kuidas ema ja tütar mürada suudavad”, külalisesinajaks oli palutud issi Chap. Mingi aja peale suutsime ka kaameraga ära harjuda ja (omast arust) suht vabalt suhelda ja näpunäiteid jagada. Kaamera ees andsin üle ka kutsika “kaasavara” – kasvatusjuhendi, CD piltidega kutsika esimestest elutundidest kuni loovutuseni, mänguasja, mille omanikud olid enne meile toonud, mis oli kutsika kodu lõhnaga ja millega koos ta meilt lahkus, käteräti, mis teenis samuti kodulõhna kandmise eesmärki ja retriiveri rihmad.

Pika mõtlemise ja nuuskimise peale leidis Sophie midagi, mida ta juba unustama oli kippunud – emme tissid, kust pika maadlemise peale veel piimatilkagi tuli. Õndsalt kontrollis ta kõik tissid põhjalikult üle, et midagi kaotsi ei läheks.

Filmimine kestis kaks tundi, saatesse jõudis sellest vast 10 minutit :o). Mingil ajal otsustas saate meeskond, et Sophie lugu filmitakse edasi pikemalt. Nii käivad nad Sophiega kaasas tema esimesel näitusel, esimeses trennis, arsti juures ja mujalgi, kuhu ühel korralikul koeral asja on. Nii võib Sophie uhkustada sellega, et on koerasaate vaatajate hulgas Eesti tuntuim kuldne retriiver. Õnneks ei lase ta vapralt kuulsusel omal pead segi ajada  ja tegeleb rahus oma koeraasjadega edasi. Ei aja ta sõprade seas nina püsti, ega mossita, kui fännidelt kirju ei tule.

Sophie "asumisel"

Enne retriiverite erinäitust juhtus Sophie elus kole asi - otsustasin ta enda juurde võtta, et tekiks temaga parem kontakt ja et temaga pisut ka harjutada. Sophie sai mingeid kanaleid pidi plaanist enne teada ja paljas mõtegi sellest lõi tal vaesekesel kõhu lahti. Selle peale anti talle 24 tundi armu ja neljapäeva asemel tuli ta meile reedel. Autos oli ta suht kahtleval seisukohal, kuhu need poolvõõrad ta siis tarivad. Vahtis algul imestades ringi, siis viskas külili ja tukkus. Kohale jõudes tõime kõigepealt ema Leedi ja Dipa alla. Siis lasime ka Sophie sõprade manu. Dipa kargas talle kohe õnnejoovastuses turja kinni, Leedi lõi niisama möödaminnes hambad kasukasse. Sophie ise oli Dipa olemasolust hullupööra vaimustunud ja andis oma müramisoskustele valu. Tants ja trall käis tükk aega, lõpuks tuli asjaosalistel meelde ka oma ihuhädad õue toimetada. Jalutasime väikese tiiru. Selle ajal selgus, et Dipal on väike mure - tema küll pikad koivad ei suuda Leedi-Sophiega sammu pidada. Kui ikka Leedi ja Sophie müramishoos kuskile minekut tormasid, siis löntis Dipa varsti samast suunast minu juurde tagasi.

Tuppa tulles said koerad kena preemia - Sophie oli kodust kaasavaraks ilusad vasikakondid kaasa saanud. Andsin igale sabakandjale ühe, et saaksin ise rahus kotte lahti pakkida. Kondi hambusse haaranud, pani iga peni ise ilmakaarde punnu. Leedi ja Dipa kobisid kumbki oma lemmikpaikadesse nosima, Sophie leekis kont hambus mööda elamist ringi. Lõpuks otsustas, et koridori vaip on sobiv paik kondinärimise tähtsa töö toimetamiseks. Enda kondiga tegi Sophie umbes sama mida teeb tolmuimeja udusulega - siuh ja läinud. Vahepeal jõuti veel käia oma kont hambus teiste palasid luuramas. Kummaltki poolt kostitati teda vaikse urinaga. Selle peale kobis Sophie koridori tagasi ja tegi oma kondile otsa peale. Kont otsas, manas ta näole ilme "aga mina, mulle ei antudki" ja tegi uue ringkäigu Leedi ja Dipa manu. Taas peletati ta urinaga minema. Siis üritas mulle auku pähe "rääkida", et teistele andsid, aga näe mina, mina vaene loom jäin ilma. Asjatu katse. Selleks ajaks kui Leedi oma kondiga ühele poole oli saanud, sain ka nende õhtusöögid portsudesse jagatud (Dipale kutsikatoit ja artibone, Leedile light toit, Sophiele oma isiklik puder ja artibone). Dipa vaene loom jändas ikka oma kondiga. Ei ole kergel kutsikal kui hambad vahetuvad ja "sahtel" suht tühi on. Lutsida võib konti, närida pole millegiga. Toiduportsjone hävitades tundis Sophie oma külaliseseisust ja lasi Dipal ilma nurinata oma kausi kallale tormata. Vältimaks Sophie "näljasurma", isoleerisin Dipa (kes oli oma kausi hetkega tühjaks "nuusanud") kaugemale.

Nüüd, kui sünnikodusse "küüditamisest" on möödas kolm tundi, istub Sophie truult Leedi kõrval ja jälgib emmega koos hardunult, kuidas Dipa oma kondiga jändab... (06.02.04)